Mõisad
 

Tamsalu valla maadel asub seitse endist mõisahoonet koos nende juurde kuuluvate hoonetega - Porkuni, Võhmuta, Einmanni, Kuie, Uudeküla ja Põdrangu. Nimetatud ehitised on säilinud ja heas või rahuldavas seisukorras. Sääse mõisast on aga säilinud vaid üksikud müüriosad. Tamsalu valla mõisahoonetest on momendil otseselt turismiobjektiks Porkuni mõis ja selle juurde kuuluvad hooned, kuna kompleks on Väike-Maarja muuseumi poolt lülitatud ringreisi „Kümne mõisa ring Pandiveremaal - Balti-saksa kultuuri jälgedes" programmi.

Porkuni mõis ja kõrvalhooned

Valgejõe alguseks oleva Porkuni järve saarele rajas Tallinna piiskop Simon von der Borch 1479. aastal oma pealinnuse. Rajaja nime järgi hakati kohta kutsuma Borkholmiks, mis eesti keeles mugandus Porkuniks.
Ebakorrapärane kastellilaadne linnus ligikaudse küljepikkusega sada meetrit järgis saare kõrge põhjatipu väliskontuure. Linnuse välismüüri nurkades olid ümarad tornid ja kagumüüri keskosas väravatorn. Hooned paiknesid linnusemüüride ääres, keskel asus väike kirik.

Linnus purustati Liivi sõjas ning seda hiljem enam ei taastatud. Kaasajal on linnusest säilinud ainult viiekorruseline ruudukujulise põhiplaaniga väravatorn, mis on alt neljatahuline, ülalt kaheksatahuline. Kaheksatahuline osa lisati tornile arvatavasti hiljem. Veelgi hiljem - tõenäoliselt mõisa ajal 19. sajandil - lisati tornile sakmeline rinnatis. Restaureeritud väravatornis paikneb Paemuuseum, tel. 329 3881, 514 4836. 

Hilisematel sajanditel asus Porkunis rüütli- ehk eramõis, mis on kuulunud nii von Tiesenhausenite, von Ungern-Sternbergide kui ka von Essenite valdusse. Alates 1869. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõis von Rennenkampffide omanduses, mõisa viimane omanik oli Ewald von Rennenkampff. Tema käsutuses oli osa mõisasüdamest kuni 1939. aasta ümberasumiseni.

Mõisasüda paikneb keskaegsest piiskopilinnusest mõnikümmend meetrit lõuna pool, hõlmates järvesaare lõunapoolse otsa. Mõisa peahoone on 1874. aastal von Rennenkampffide ajal valminud esinduslik historistlik k
iviehitis. Hoones on segunenud tuudorstiil ja neorenessanss. Keskelt ja vasakult kahekorruselise, põhiosas aga ühekorruselise hoone paremas nurgas on kaheksatahuline torn. Hoone ehteks on keskrisaliidi tuudrorstiilis tornikestega astmikviil, mille peened detailid on paekivist meisterlikult välja tahutud.

Peahoone vastu teisele poole auringi on 1950tel aastatel ehitatud uus neoklassitsistlik koolihoone. Säilinud on ka mitmeid 19. sajandi alguse kõrvalhooneid, sh kaaristuga ait. Osa kõrvalhooneid (viinavabrik ja magasiait) asetseb ka väljaspool järvesaart.


Porkuni mõisa peahoone (Foto 1999.a.)

Allikas: Eesti mõisaportaal

Sääse mõis

Endine omanik Limberg, viimane teadaolev omanik oli Ühistu Sääse. Mõisast säilinud üksikud müürijupid.


Uudeküla mõis

Mõis on erastatud elanikele ja on küllalki heas seisus.
 

Võhmuta mõis ja kõrvalhooned
Võhmuta mõis (saksa k Wechmuth) rajati 17. sajandi teisel poolel. Enne 1919. aasta võõrandamist kuulus mõis Zoege von Manteuffelite perekonnale, mõisa viimane omanik oli Ernst Zoege von Manteuffel.

Võhmuta oli Eesti üks stiilsemaid klassistlikke 
väikemõisaid. Tõnäoliselt 18. sajandi teisest poolest pärinev puidust ühekorruseline barokne peahoone ehitati 19. sajandi alguses ümber lameda plekk-katusega klassitsistlikuks hooneks. Hoone fassaadi keskosale lisati nelja sambaga portikus koos kolmnurkfrontooniga.

Samal ajal - ca 1800-10 - püstitati ka ülejäänud peahoone esist väljakut ääristanud hooned. Väljaku külgedele ehitati üksteisega sarnased pikk ait ja tall-tõllakuur. Nimetatud hoonete keskosad kaunistati kuue ümarpilastrite ning kolmnurkfrontoonidega. Kolmnurkfrontoonides paiknesid ovaalaknad.

Peahoone vastu teisele poole auhoovi rajati klassitsistlik väravahoone - nn võiduvärav -, mis on Eestis ainus omataoline. Väravat peetakse 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Väravaava ääristasid paarissambad ning selle tipus asus kõrge frontoon. 19. sajandi keskpaigas lisati peahoonele tiibhoone ning ta parempoolne ots ehitati kahekorruseliseks. 

Stiilne kompleks on praegu paljus lagunenud ja varemeis. Tall-tõllakuur on ümber ehitatud ning ait täielikult varemeis. Kaunis võiduvärav on kaotanud mitmed sambad ning varisemas. Viimastel aastatel, mil mõisa on olnud eraomanduses, on osaliselt kompleksi küll korrastatud, nt toestatud varisemisohtlikku väravahoonet.

Mõisasüdamest poole kilomeetri jagu lõunas metsaservas asub mõisaomanike Zoege von Manteuffelite perekonnakalmistu (kahjuks rüüstatud).

 

      

Võhmuta mõisa peahoone.                            Võhmuta  mõisa väravahoone (2014.a.)

Allikas: Eesti mõisaportaal
 

Einmanni mõis
Esimesed teated Einmanni mõisast (saksa k Korps) pärinevad 1449. aastast. Tollase omaniku Hans Korpsi järgi on ta saanud oma saksakeelse nime.

Puidust varaklassistlik 
ühekorruseline mõisahoone on valminud 1820. aasta paiku, olles Eesti üks stiilsemaid puitklassitsismi esindajaid. Hoone fassaadi keskosas paikneb nelja sambaga portikus, millel on kolmnurkfrontoon. Nii frontooni kui ka räästakarniisi kaunistab hammaslõige. 

Ait ja tall-tõllakuur ei ääristanud Einmannis mitte peahoone esist väljakut, nagu tavaliselt, vaid peahoone taga olnud väljakut. Mõlemil neist olid kuue rühmitatud sambaga klassitsistlikud portikused. Hilisematest ehitistest on väärtuslikum mõisakompleksi idaservas paiknev historitsistlik viinavabrik.

Peahoone on säiliunud, kuigi üsna viletsas seisus; ta on näiteks kaotanud portikuse kaks äärmist sammast. Ait- ja tall-tõllakuur on säilinud, kuid lagunenud kujul, tall-tõllakuur on kaotanud oma sammasportikuse. Kaasajal on mõisakompleks eraomanduses.


Einmanni mõisa peahoone (foto 1999)
Allikas: Eesti mõisaportaal
 
Kuie mõis
Kuie mõis (saksa k Kui ) rajati 18. sajandi algul Roosna mõisast eraldamise teel. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Ernst von Stackelberg. 

Mõisa peahoone on pikk ühekorruseline murdkelpkatusega krohvitud puitehitis. Hoone
on algkujul, vanabalti planeeringushoonena, ehitatud arvatavasti 18. sajandil, kuid on tugevalt ümber ehitatud historismiajal 19. sajandi keskpaigas või teisel poolel. 1930-60ndatel aastatel on hoonet kooli vajadusi arvestades palju muudetud. 

Kaasajal on mõis eravalduses. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, sh ait ja valitsejamaja.

Kuie mõisa peahoone (Foto 1999)

Allikas: Eesti mõisaportaal


 
 


Kuie tuuleveski

Endine omanik Lillenbach,  ehitis on põhilises osas sälinud. 

Põdrangu mõis

Esimesed teated Põdrangu mõisast (saksa k Pöddrang) pärinevad 1583. aastast. 20. sajandi algul kuulus mõis von Harpede aadliperekonnale, mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Reinhold von Harpe. Mõisasüda koos ümbruskonna maaga oli tema rendil kuni Saksamaale ümberasumiseni 1939. aastani.

Mõisa puidust peahoone ehitati arvatavasti kahes järgus. Pikk ühekorruseline osa pärineb tõenäoliselt 19. sajandi algusest; 1862 pikendati hoonet selle vasakusse otsa kahekorruselise osa lisamisega. Kaasajal on hoone ümber ehitatud ja kasutusel korteritena. Hoone välisilme on muutunud katusekorrusele rajatud arvukate väljaehituste näol. 

Mõisas algselt paiknenud suurest hulgast kõrvalhoonetest on enamik kas hävinud või tundmatuseni ümber ehitatud.

Tänane omanik on Põdrangu Põllumajandusühistu.